Kommenteeri

Minu lugu

Kuidas see kõik siis nüüd nii läks ikkagi ... 

Mulle on alati inimesed meeldinud, aga viimasel ajal olen osanud enda kogemust sõnastada ja formuleerida selliselt, et selleks võiks ka teistele abi olla. Nagu paljude teiste abistajate puhul, on ka minul viimane tõuge kogemusnõustajaks saamiseks tulnud asjaolust, et raskel hetkel ei saanud ma vajalikku abi.

Olen tegelikult mitmel korral läbi põlenud ja seetõttu enda jaoks välja töötanud mehhanismid, mille abil end jälgida ja seega edaspidist läbipõlemist vältida. Siiani on minu tehnikad mu enda peal toiminud ja nüüd jagan neid teistelegi.

Aga kuidas ma siis ikkagi läbi põlesin, jah?

Ma olen õppinud filmiprodutsendiks ning filme ja televisiooni (või üleüldse erinevaid audivisuaalvorme) teinud päris omajagu. Filmitöö on vägagi põletav – palju inimesi, kõrged panused, sügav kunst, kirg, nii päris kui kunsthigi, -veri ja -pisarad... kombineeri see nüüd totaalselt irregulaarse unegraafiku, suvalise toidu, kohutava koguse kofeiini ja alkoholiga ning lisa juurde null mõtet enesehoiust. Ega tagantjärgi olen ma väga tark ja oskan täpselt öelda, et vot nii küll ei oleks tohtinud teha.

Ometi olen ka hiljem astunud sisuliselt sama reha otsa. Mitte nii karmilt enam, aga siiski.

Ehk siis kõik ei ole nii lihtne ja must-valge. Kahjuks.

Ah jah – lühidalt juhtus nii, et kukkusin rongis kokku, roomasin ise sealt välja (sest keegi ei reageerinud!), kutsusin kiirabi, sain läbipõlemise diagnoosi ja sundpuhkuse „ravi“, ei kasutanud seda, paar nädalat võtsin lihtsalt vabamalt ja jätkasin õige pea endistviisi. Siis juba päris karmilt. Keha lihtsalt ütles üles. Oligi kõik. Päev enne järgmise filmi võtteid.

Seejärel põletasin sildu, põgenesin tagasi Viljandisse ja otsustasin võtta lihtsamalt. Uues töökohas sain püüdlikule inimesele omaselt muidugi paari kuuga teenindajast teenindusjuhiks ja läksin sommeljeeks õppima... siis jäin rasedaks :). Ma PIDIN võtma rahulikumalt.

Ikka veel ei osanud. Läksin Terevisiooni saatejuhiks. Võetigi. Põlesin seal uuesti. Jõudsin tagasi Viljandisse, Eesti Pärimusmuusika Keskusesse, kus juba oskasin veidi rahulikumalt võtta, aga endiselt pidin ka ämbreid kolistama.

Tulin sealtki ära ja asusin Nullist Turunduskooli assistendiks. Seal ei olnud mul võimalik kohe väga suurelt asju ette võtta, lisaks nägin esimest korda, et tööd võib teha ka nii, et teedki lihtsalt tööd, aga panustad ka südame JA saad selle eest väärilist tasu. Ma ei pidanud ennast enam veelgi tõestama – sain pidevalt positiivset tagasisidet, tegin vägagi jõukohast tööd ja sain selle kõrvalt ka ennast arendada, perega olla. Süsteem toetas ja endal oli huvi.

Sain teise lapse ja tegelesin nüüd peamiselt copywriting’uga. See oli töö, mis mulle meeldis, teen aeg-ajalt tekstitööd tänaseni! Tunnen end selles vallas mugavalt ja tean, mida teen.

2021. aasta suvel sündis meie perre surnud laps. Kolm päeva enne tähtaega. Nabanöör oli ülimalt pikk ja ta oli selle mitu korda ümber enda ja enda kaela mässinud. Tere tulemast, uus peatükk – lapsekaotus ja lein.

Surnultsündinud laps ei tekitanud minus traumat või sügavaid hingehaavu. Ma loodan, et see nüüd valesti ei kõla, sest olin ja olen sügavas, hingepurustavas leinas ja tean seda kurbust, mis konkreetselt füüsiliselt haiget teeb, väga hästi tean. Aga ma ei saanud traumat, sest olin enda kaitsemehhanismid selleks ajaks kõik väga tugevaks ehitanud.

Minu tugivõrgustik, minu inimesed, olid siis ja on endiselt väga tugevad! Mul on selge teadmine, et halvad asjad võivad ka minuga juhtuda. Ma oskan tundeid TUNDA, mitte neid ainult SÕNASTADA (s.t kui on kurb, siis nutan, mitte ei räägi, et olen nii kurb). Produtsendielu on mind varustanud lahenduskeskse ellusuhtumisega. Olime selleks ajaks finantsiliselt okeis seisus ja saime endale lubada tervet kuud ainult omakeskis perega olemist. Lisaks vedas mul personaliga haiglas. Viljandi haiglat teadsin hästi juba varasemalt, aga sel korral oli parasjagu tööl ämmaemand Liisa Mettus, kes ka raseduskriisinõustaja ja oskas kõike nii õigesti teha. Haigla ise oli mulle tuttav, need inimesed teadsid ka mind. See oli minu jaoks turvaline keskkond.

Ometi jäin ma paljudest inimestest ilma. Paljud vaikisid. Paljud ei julgenud läheneda.

Oluline – ma ei arva, et keegi on sellepärast halb sõber või inimene, et ta ei oska leinas inimesele läheneda. Mina ka ei oleks osanud!

Arusaam, et me ei oska leinata, me ei oska leinajat toetada, tõukas mind esmalt Facebooki postitama, seejärel saatesse „Selge pilt“ ja siis alustama kogemusnõustaja teekonda.

Õpingute käigus selgus, et ka läbipõlemise korral võiks inimestel minu kogemusest abi olla.

Näen, et läbipõlemisega oskan soovitada ja aitan koostada konkreetseid töövahendeid. Lein on aga vägagi erinev ja seal lähtume juba täpsemalt sinust. Võimalik, et vajad lihtsalt ühte toetavat kõrvapaari, kes aktiivselt kuulab, aga võimalik, et sul on mõned praktilised küsimused. Kui sulle tundub, et minust võiks abi olla, siis olen hea meelega olemas!

Nii ma siis loodangi aidata sind või sinu lähedasi nii läbipõlemise kui leina teemadel.

Muuseas, minu käest võid küsida kõike, uudishimu on väga okei! Mõnikord tahetakse detailsemalt teada midagi näiteks surnultsündinud lapse kohta – võid küsida küll, sa ei ole kohatu, ei tee mulle haiget ega tekita ebamugavust.

Lisa kommentaar

Email again: